On niiske suveilm ning ma kõnnin mööda kirde-eesti kõrvalteid. Muld ja ühtsus.
On jahe sügisöö ning ma kõnnin hämaral kruusateel Pakri poolsaarel. Väsimus ja pingelangus.
On karge, selge talveilm ning ma kõnnin sirgala nõlvade vahel. Laetud relvad ja ootusärevus.

On kuum suvepäev ning ma kõnnin värava poole. Laulmine ja kergendus.

On leige kesksuvi ning ma kõnnin kodutänavas jõe poole. Kurbus ja mõtlikkus.
On mahe varasügis ning ma kõnnin munakivitänaval kodubaari poole. Inimlikkus ja uudsus.
On tuuline hilissügis ning ma kõnnin munakivitänaval kodubaari poole. Armsus ja tuttavlikkus.

On surmav süvatalv ning ma kõnnin suletud kirikust mööda. Nostalgilisus ja sõbralikkus.
On näpistav kesktalv ning ma kõnnin ülejõe poole. Murelikkus ja optimistlikkus.

On vesine jaanuariõhtu ning ma kõnnin rongijaama poole. Rahulikkus ja soojus.
On kevadine jaanuarihommik ning ma kõnnin lapsepõlve radadel. Mälestused ja igatsus.
On uus aasta ning kõndimine on see, mis ma praegu olen. Milleks joosta?

Mustamäe mälestused

Planeerimisest ja sellest, kuidas reaalselt on alati teisiti, eriti olukord või aeg. Inimestest ja suhtlusest, nädalatest ja korteritest. Vannidest ja raamatutest, filmidest ja loomadest. Ridadest ja sõnadest, kohtadest ja ootamisest. Kirjutan-kirjutan, pole vaja muretseda, küll saabub. Seosetud laused. Mul on kiire ja on selline päev. Miks mitte?