Ssssssssshhhhhhhhhhhhhhhhhh

On niiske suveilm ning ma kõnnin mööda kirde-eesti kõrvalteid. Muld ja ühtsus.
On jahe sügisöö ning ma kõnnin hämaral kruusateel Pakri poolsaarel. Väsimus ja pingelangus.
On karge, selge talveilm ning ma kõnnin sirgala nõlvade vahel. Laetud relvad ja ootusärevus.

On kuum suvepäev ning ma kõnnin värava poole. Laulmine ja kergendus.

On leige kesksuvi ning ma kõnnin kodutänavas jõe poole. Kurbus ja mõtlikkus.
On mahe varasügis ning ma kõnnin munakivitänaval kodubaari poole. Inimlikkus ja uudsus.
On tuuline hilissügis ning ma kõnnin munakivitänaval kodubaari poole. Armsus ja tuttavlikkus.

On surmav süvatalv ning ma kõnnin suletud kirikust mööda. Nostalgilisus ja sõbralikkus.
On näpistav kesktalv ning ma kõnnin ülejõe poole. Murelikkus ja optimistlikkus.

On vesine jaanuariõhtu ning ma kõnnin rongijaama poole. Rahulikkus ja soojus.
On kevadine jaanuarihommik ning ma kõnnin lapsepõlve radadel. Mälestused ja igatsus.
On uus aasta ning kõndimine on see, mis ma praegu olen. Milleks joosta?

Mustamäe mälestused

Planeerimisest ja sellest, kuidas reaalselt on alati teisiti, eriti olukord või aeg. Inimestest ja suhtlusest, nädalatest ja korteritest. Vannidest ja raamatutest, filmidest ja loomadest. Ridadest ja sõnadest, kohtadest ja ootamisest. Kirjutan-kirjutan, pole vaja muretseda, küll saabub. Seosetud laused. Mul on kiire ja on selline päev. Miks mitte?

Ligi kuue tunni pärast algab aasta ning saab läbi teine. Saab läbi üks muutuserohkemaist aastatest üle pika, pika aja. See üks ühik, mis tegelikult ei tunne ma suuremat huvi praegusel hetkel ülistereotüüpse kokkuvõtte tegemise vastu. Käesolev kirje ei ole ülipõhjalik meenutus, vaid lühike algus. Praegu paistab sobilik vaid märksõnastada möödunu ning alustada midagi teistsugust.

Metsadest majadesse, külmadesse tubadesse, inimesed on soojad, ma üritan ka. Paaritu aastaarv, lõputud kevadkuud, segane suvi ning see aastalõpp, mis muutis kõik ja see oli uus ja see oli hea.

Meenutuseks.

Miinipilduja ei mõtle
Maast
Ega ilmast
Ega armastusest
Ega muust
Pauh pauh.
-

Miinipilduja. Tundub, et jätsin Miinipildujaga juba ammu hüvasti. Nüüd on aeg temaga ametlikult lõpetada. Ma ei ole miinipilduja. Ei ole kunagi olnud, kuigi mu (väga üürike) mälestustevaramu sellist nime kandis. See on alati olnud ebakohane kellegi jaoks, kes ei mõtle millestki muust, kui maast ning ilmast ning armastusest ning muust. "Salgan sisutust, kuid seosetust siiski silman"? Siin lehekesel ei pruugi teha eeldusi kummagi iseloomustuse täiteks, kui ma peaks üks hetk otsustama, et ei tee veel üht juhulehte täiesti uitlike sissekannete jaoks. Vaid aeg.

Protanoopia. Sest inimesed on vaimustavalt värvilised ja sädelevad (ning mõni heliseb aeg-ajalt aisakella kombel, ha ha). Inimesed, olge värvilised ja sädelege ning ma teen endast parima, et oma tuhmide silmadega teie värve näha. Ma ei tee alati õigeid järeldusi kui minu ette asetada ringitäis täpikesi ning vahel istun omaette, mõeldes järele, mis tooni miski ikkagi on. Aga ma näen teie värve. Oi, kui hästi ma neid näen, sest need värvid on kõige tähtsamad värvid, kõige kaunimad värvid. Need on kõige selgemad värvid. Ja need värvid jäid meelde.

Sest need värvid tahavad olla värvide värvid ehk ülemusvärvid -Appimidamajustütlesin

Muidugi, jah, predestillatsioon. Praeguseks juba vana mõtteviis. Otsustasin säilitada selle konkreetse kübeme optimistlikku lähenemist muistsetest aegadest - olgem ausad, ta polnud kunagi väga kaugel tõest. Saab ju lõppeks kõik selgeks. Miks ei võikski elu olla ette destilleeritud, lihtsalt vaja olla kannatlik, kuni kõik läbi filtrite ja hammasrataste (miks peaks keegi laskma töödeldaval materjalil läbi hammasrataste voolata) uhab ning paratamatu selgus maad võtab. Vähemalt nii tundub mulle nüüd, on tundunud varem, tundub ilmselt edasi ning sellest edasi ning kaugemale veel ning see on põhiline ning see on ilmselt Mina.

"Rise and shine, Mr. Freeman. Rise and ...shine."